Olen alles päris alguses...

Foto pole minu jaoks kunagi olnud lihtsalt tükike paberit... sest fotod saavad meid tagasi viia ajas... armsatesse hetkedesse, kohtadesse, sündmustesse... Fotod saavad edasi anda emotsioone, tundeid....Fotode kaudu saame me kohtuda oma kallite sõprade, lähedaste, sugulaste ja tuttavatega... nendega, kellega pole me ammu jõudnud kokku saada, kes on meist kaugel või meie seast juba lahkunud.... Fotod on elav ajalugu... igaühel neist on oma sõnum.... igaühel neist on oma väärtus.... Fotod teevad silmale pai...

Päris pisikesest peale on ema mind ja minu venda vedanud igal aastal vähemalt korra fotograafi juurde. Selle taga on minu arvates täiesti suurepärane idee - ta tegi minust ja minu vennast albumid, kuhu on lisatud iga aasta kohta portree ja täispikkuses pilt. Sellesse albumisse jagub pilte 30nda eeluaastani ja seda traditsiooni pole siiani katkestatud. Hetkel oskan ma seda albumit väärtustada loomulikult rohkem, kui aastaid tagasi, kui see fotograafi juurde minek suht tüütuna tundus... Aga praegu on nii lahe vanemate juurde minnes vahest see album lahti võtta ja vaadata oma arengut läbi aastate ja ma olen absoluutselt veendunud, et oma veel sündimata lastest teen ma kunagi samasugused albumid. Ja fotograafikandidaadid on mul selleks ka juba olemas :) lihtsalt hea on omada andekaid sõpru ;)

Fotosid on alati meie kodus palju olnud... kõik tähtpäevad ja pühad ja väljasõidud ja lihtsalt mõnusad hetked on pildile püütud... Tuleb meelde üks seik lapsepõlvest: kui ema-isa teatrisse läksid ja meid vennaga kahekesi koju jäeti, võtsime me oma nimelised fotokastid välja, vaatasime koos pilte kuni lõpuks kukkusime kääridega pildi servi kujundama, no tundus meie jaoks kuidagi igav see sirge serv :)

Minu kõige esimene fotoaparaat maksis kõigest 200.- krooni, täiesti tavaline seebikarp, kuid olin selle üle nii õnnelik... kerisin muudkui aga filmi edasi ja jooksin täissaanud filmiga kohe samal päeval ilmutusse... polnud minul seda kannatust oodata piltide valmimist päev, kaks või kolm, kasutasin alati tunni teenust ja seisin kärsitult leti ääres juba 45 minutit hiljem :)
Õnneks on tehnika nii palju edasi arenenud, et nüüdseks vajab minu kärsitus vaid üht nupuliigutust või juhet ja arvutit :) ja juba ma näengi pilti! Minu albumid on tänu sellele muutunud nii palju kvaliteetsemaks ja nauditavamaks.

Suure sammu veel ja veel paremate piltide poole astusin ma 2007 aasta augustis, kui panin end kirja fotokursustele. Septembris kui omale televiisorit ostma läksin, jäi minu teele ka peegelkaamerate lett, mõtlesin siis, et nuuman pisut silma. Oehhh..... ja muidugi ei suutnud ma ilma kaamerata poest lahkuda... Praegu olen ma ülirahul, et ma selle sammu tegin, sest see tunne on nii mõnus, kui saan võtta kaamerakoti ja statiivi ning minna loodusesse, otsima midagi ... midagi ilusat...mida pildile püüda.... See kätkeb endas hasarti, otsimis-, leidmis ja äratundmisrõõmu, rahu ja rahulolu... see on kirjeldamatu rõõm omada sellist hobi.... Ja ma olen alles päris alguses.....